Näitus “Kirjanik kohvriga”

Näituse “Kirjanik kohvriga” (Ed. Vilde muuseum, 2010) meeskond:

Koostaja: Kairi Toomet, Eduard Vilde Muuseum

Kujundus, teostus: Margot Sakson, Autoreklaam

Toimetaja: Elinor Taluste

Eduard Vilde eurooplaseks kujunemise lugu

Inimesed on rännanud aastatuhandeid. Muutunud on vaid rändamise viis ja motiiv. Keskaegne ühiskond võib meile tänapäeval tunduda staatilise, külakeskse ühiskonnana, ent tegelikkuses toimus varauusaegse Euroopa teedel tihe liiklus – seal rändas palju inimesi, hulkuritest diplomaatideni (sõnumitoojateni) välja. Reisijad eristusid riietuse, varustuse, liikumisvahendite ja eesmärkide poolest. Tollaegne reisimine oli seotud paljude ohtude ja riskidega ning oli peamiselt tingitud vajadusest – reisisid põhiliselt kaupmehed, misjonärid ja diplomaadid. Alates 18. sajandist tekkis peale vajaduse reisida ka huvi meelelahutuslikuma rändamise vastu – reisiihalus –, mida harrastasid aadlimehed, üliõpilased ja palverändurid.

1825. aastal sai Inglismaal ja 1830ndatel ka juba mujal Euroopas alguse rongiliiklus. Raudtee ja aurulaevade tarvituseletulek lubas väga paljudel inimestel võtta ette teekond välismaale. H. Buckle on öelnud, et „Vedur aitas kaasa inimeste lähenemisele rohkem kui filosoofid, prohvetid ja poeedid maailma algusest peale”. Peale tohutult avardunud liikumisvõimaluste pani rongiliiklus aluse ka standardsele kellaajale. Kõikjal oli vaja aluseks võtta üks kellaeg, sest rong liikus ajagraafiku alusel.

Eestlaste liikumisvõimalused olid aga kaua aega üpris piiratud. Alles Rootsi ajal, 17. sajandil, hakati kohalikke maanteid paremaks muutma. Et tagada posti ja reisijate regulaarne takistusteta liikumine, arendati välja postijaamade võrgustik. Rongiliiklus sai Eestis alguse 1870. aastal. Kaugetest maadest sai aga eestlane lugeda juba Mahtra sõja eelsel ajal. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Ma-ilm ja mõnda mis seal sees leida on” oli üks esimesi reisikirjatõlkeid. Tihemini hakkas reisikirjatõlkeid, mis olid tol ajal veel peamiselt nn geograafilised kirjutised, avaldama Johann Voldemar Jansen oma ajalehes Eesti Postimees. Seda ajalehte loeti ka 1865. aastal Pudivere moonakamajas sündinud Eduard Vilde (1865–1933) kodus. Juba noore poisina huvitus Vilde peamiselt lugudest, mis jutustasid kaugetest maadest, ning geograafilistest ja etnograafilistest riikide kirjeldustest. Niisiis sai tulevase kirjaniku rännuihalus ja vajadus näha kaugeid ning põnevaid maid alguse lapsepõlvest, mis oli sügaval mõisaajal.

Loomeinimesi, kunstnikke ja kirjanikke on alati inspireerisid võõrad maad. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rändasid maailmas ringi pigem eestlastest kunstnikud, Pariisi tekkis ju lausa eesti kunstnike koloonia. Mujal maailmas olid aga tohutult liikuvad ka kirjanikud: Lev Tolstoi, Hans Christian Andersen ja Henrik Ibsen on vaid mõned näited rännuhuvilistest kirjanikest. Vilde oli koos oma tädipoja Eduard Bornhöhega üks esimesi tuntumaid kohalikke sulemehi, kes käis kaemas kaugemaid maid ja avaldas selle põhjal ka ajalehes reisikirju.

Vilde tegi oma esimese välisreisi 1889. aastal Riiga ja viimase reisi 1931. aastal Itaaliasse.

„Mehele parsil kahe kasuka sees ei mahu ajju, kuidas võib täie aruga inimene lahkuda taadi soojast tarest ja tühja tuule eest välja anda hulga raha. Raha eest ostetakse ju tarbeasju, ja kui jätkub, ehteasju; veel mõistlikum aga on, kui raha hoiad, kogud, kasu kandma paned, kuni sa üleaedsele habet silitades võid öelda: „Ega ma just paljas poiss olegi! Mul on hea kasukas seljas, kulduur taskus ja käputäis harkovi pabereid piibli vahel.”” – nii ironiseeris Vilde iseenda ja oma „tobeda” rännukire üle 1903. aasta reisikirjas „Mööda maad ja merd”. Tsitaat iseloomustab imehästi Vilde kärsitut ja sügelevat janu uute kohtade ja kogemuste järele. Vildele meeldis küll loodus oma lõputus mitmekesisuses, ent siiski oli ta suurim kirg linn – kubisev ja kihav hiigelpesa. Ta tundis ennast suurlinnas alati millelegi tähtsale lähemal olevat. Ta vajas seda ääreta ja otsata vabadust, mida linnakogemus pakkus. See oli ju kontrast Eesti provintsielule. Vilde elas lühemat või pikemat aega võõrsil kokku 20 aastat.

Vilde reisis enamasti rongiga, seepärast võib öelda, et üks olulisemaid paiku Eestis oli Vilde jaoks Balti vaksal Tallinnas. Siit said alguse pea kõik tema reisid. „Tossutäkk” suundus läbi Tapa, Tartu ja Valga Berliini suunas, Berliinist pääses juba kõikjale Euroopasse. 20. sajandi alguse Euroopast, v.a Vene- ja Türgimaalt, sai risti-rästi läbi sõita ilma, et passe oleks eriti kontrollitud. Piiripunktides tuli passi vaid nähtaval hoida.

2010. aastal koostas Eduard Vilde Muuseum reisinäituse “Kirjanik kohvriga”. Vaatluse all olid Vilde reisid Kopenhaagenisse, Berliini, Pariisi, New Yorki, Hevizisse, Simferopolisse ja Konstantinoopolisse, mis on vaid osa neist linnadest, kus kirjanik oma elu jooksul viibis.

Näituse mõttelises keskpunktis asus kohver, sest mis muud see Vilde elu oli, kui elu kohvrite otsas. Valmidus oma asjad pakkida pidi kogu aeg sees olema, sest peale selle, et Vilde oli uudishimulik ja boheemlaslik ajakirjanik, oli ta ka pikka aega tagaotsitav riigist riiki põgenev pagulaskirjanik.

Vilde ohtrate reisikirjade ja reisilt saadetud erakirjade põhjal saab väita, et kirjanik oli ja jäi kõikjal härraks. Seda nii välimuse kui ka erudeerituse mõttes. Ta oli alati teadlik erinevate maade kultuurist, poliitilisest olukorrast ja ajaloost. Vilde ei armastanud matkata nn seljakotiga ja jalgsi, pigem oli ta isegi kõige tolmusematel ja räpasematel hommikumaa tänavatel alati laitmatus reisiülikonnas.

Reisida saab kahte moodi: füüsiliselt ühest kohast teise liikudes, ent ka raamatute kaudu. Vilde reisis mõlemal viisil äärmiselt palju. Tema laia maailmakogemuse ja suure lugemuse tõttu võibki väita, et Vilde oli esimene tõeline eurooplane Eestis.

Käesoleval veebilehel saab lugeda näituse tarvis koostatud tekste, täiendavat materjali Vilde reisikirjade kohta ning muud uut ja huvitavat sel teemal.

 

Näituse teostamisele aitasid kaasa: Piret, Kristina, Sirje ja Arno Eduard Vilde Muuseumist,  Anneli Kõvamees, Indrek Tamm, Heldin Allik, Julia Vlasenko, Kirke Torpan, Kristi Tarand, Tallinna Linnamuuseumi kolleegid, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Raudteemuuseum, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvusringhääling, Taani Kultuuri Instituut, Ungari Instituut, Türgi saatkond Eestis, Istanbuli Kaasaegse Kunsti Muuseum, Kopenhaageni Linnamuuseum, Petöfi Kirjandusmuuseum Ungaris,  jpt.