Berliin

1890, 1920–1923

Kõik teed viivad Berliini

Pisut liialdatult võib öelda, et kõik teed Vilde elus viisid Berliini: sealt sai alguse nii vaimne maailmavaateline teekond kui ka tihtipeale füüsiline teekond kaugematesse Lääne- ja Kagu-Euroopa riikidesse. Berliinist tuli lihtsalt alati läbi sõita.

Eduard Wilde 1890. alguses

1880ndate lõpus adus kooli pooleli jätnud ja esimesi ilukirjanduslikke katsetusi teinud Vilde, et suudab saksa keeles sulge liigutada, mistõttu Euroopa on ta ees valla. Ta suundus Riiga, kus sai pisukese rahvusvahelisema ajakirjandusliku kogemuse ja tutvus oma tulevase naisega. Koos sakslannast pruudiga „purjetati” aga peagi ühiselt tõelise Euroopa suurlinna poole – Berliini. 

Antonie Gronau-Wilde

 „Rubla 40 taskus, sõitsin 1890. aastal Berliini. Lootust siin suureks kirjanikuks saada mul ei olnud – ma tahtsin siin miljonipesas ainult elada, kõike näha, ilmalinna kihavust maitsta, ennast kord eluookeanis õõtsutada lasta.”

Berliinis oli elu alustamine noortele väga raske. Kaastöö eest sai Vilde väga väikest honorari, elutingimused olid närused. Ometi ei raugenud noore ajakirjaniku tööind ja ta saatis hämmastava tihedusega Eesti Postimehele Berliini elust, poliitikast ja kultuurist jutustavat korrespondentsi. See materjal ilmestas Vilde maailmavaatelist selginemist, tema arenemist ja teadmiste tulva kasvu. Üsna pea hakkas ta arutlema eesti kirjanduse mahajäämuse, eesti teatri olematu kvaliteedi jms probleemide üle. Vilde tolleaegne tihe kokkupuude lääne kirjandusega muutis ka ta enesekriitika tugevamaks. Seniajani oli Vilde peamiselt tuntud kui naljakirjanik, tema kergemeelset loomingut nimetati lausa sopakirjanduseks. Vilde pidi tol ajal mõnel korral kaitsma ennast ka Eestist tulevate plagieerimissüüdistuste eest: nimelt kahtlustati, et Vilde avaldas oma nime all uudisloominguna saksa algupäraseid jutukesi. 1891. aastal kohtas Vilde Berliinis ka oma tädipoega Eduard Bornhöhed.

27. augustil 1891. aastal registreerisid Vilde ja Antonie Gronau oma kooselu.

Eduard ja Antonie Wilde

Tsaari-Venemaa tingimustes oli taoline tsiviilabielu kehtetu, ometi põhjustas see poisikese temp tulevikus kirjanikule tohutult probleeme. Abielu jooksis üsna kiiresti karile ning Antoniest sai aastakümneteks Vilde vaenlane ja kiusaja. Just see elu rasvasem viga, mille ta Berliinis omal ajal toime pani, tegi linna Vilde jaoks unustamatuks.

Oma 20. sajandi alguses sooritatud reisidel Pariisi maailmanäitusele ja Türki tegi Vilde peatused Berliinis. Eestist sai Berliini rongiga, see võttis  kolm ööd-päeva aega. Pärast paljudes teistes riikides käimist tõdes Vilde, et Berliin pole linnana kuigi eriline – arhitektuur on olematu ja linn on igavalt puhtaks kraabitud.

E. Vilde Berliinist saadetud postkaart 1900. aastal

Ta võrdles oma reisikirjas „Kaks kuud Kesk-Euroopas”  Berliini „meeldimishimulise neiuga, kes iga päev mitu korda nägu peseb, pead soeb, hambaid puhastab ning endale tuliuued hilbud ümber paneb”. Pariisi meeldivalt vabameelne mustus ja räpasus imponeeris kirjanikule rohkem.

Berliinis tegi Vilde ka sageli sisseoste. Ülikonnad olid Saksamaal märgatavalt odavamad kui Venemaal, samuti soetas ta endale sealt kaelasidemeid. Alati proovis ta võimaluse korral käia Berliinis teatris ja poliitilisi kõnesid kuulamas. Berliinist said alguse ka Vilde naisõiguslikud vaated. Ta leidis, et „Meie isamaal, iseäranis saksastatud Baltimaal, on iga naisterahvas inimene, kelle maailmaks ainult tema „kodu” on määratud. […] Nende silmaring ei tohi köögist ja lapsekambrist kaugemale ulatuda. Selles kitsas pimedas nurgakeses peab ta veel imetöid tegema, ta peab siin terve perekonna ja seltskonna õnne sepitsema. Meie, mehed, teeme aga seda. Meie määrame oma naistele kodukolde maailmaks, õue-esise silmaringiks. Miks nii? On siis naisterahvad selle õigusteta halastamatu saatuse ära teeninud?”.

Berliini Viktoria-Luise Plats

Pikemalt sattus Vilde Berliini taas 1919. aastal. Temast sai Eesti Vabariigi diplomaatiline esindaja Saksa valitsuse juures. Lühike ametniku elu oli äärmiselt keeruline: maailmasõja kaotanud Saksamaa majandus oli halvatud, keeruline oli leida üüripinda, hinnad olid ülikõrged ja Saksa marga kurss väga madal. Oma kirjades abikaasale kurtis Vilde, et Saksamaal pole üldse toiduaineid, isegi piima, suhkrut, võid, rasvaineid jms tuleks Eestist saata. Vilde loobus erimeelsuste tõttu saatkonna tööst, ent jäi siiski elama Berliini. Ta redigeeris oma töid ja oli tihedas, asjalikus kirjavahetuses abikaasa Linda Vildega. „Pole veel sugugi näha, kuhu margakursi langus siinse elu viib. Praegu röövitakse tööliste linnajagudes juba mitmendat päeva toiduainete kauplusi ja ladusid,” kirjeldas Vilde elu 1922. aastal Berliinis oma naisele. Abikaasast eemalolek ja finantsprobleemid mõjusid kirjanikule äärmiselt kurnavalt: „Elan, olen põdur ja tüdinud kõigest ilmast”.

Berliini Rahvusgalerii

Alles 1923. aastal otsustas Vilde naasta Eestisse, kuna „Eriti viimaste nädalate jooksul on Saksamaa olukord niisuguseks läinud, et siin enam elada ei saa ega maksa. See ei ole mitte pöörane kallidus üksi, mis elu siin vastikuks teeb, vaid palju enam igal alal valitsev kaos, anarhia, millesse riik äkki on langenud […], niisugusel sassi läinud maal, kus ükski asutus enam õieti ei funktsioneeri, varastab iga vähem kui toimetus inimeselt meeletumalt rohkem aega ning selle kõrval ka närvijõudu”.

HUVITAV TEADA:

  • Pärast kaotust Esimeses maailmasõjas oli Saksamaa majandus äärmiselt kurnatud. Riik ei suutnud suure inflatsiooni tõttu maksta reparatsioone, töölised Ruhri piirkonnas streikisid. Streikivatele töölistele jätkas aga Saksa riik palga maksmist, mille tagajärjeks oli ringluses oleva paberraha massi järsk kasv, mis tekitas hüperinflatsiooni. Selle haripunkt saabus 1923. aasta sügisel, mil Saksa mark odavnes ja hinnad kasvasid tundidega.
  • Paljud sakslased avastasid, et nende säästud on kadunud ja et nad on paisatud vaesusesse. Et vabaneda odavnevast paberrahast, tormasid inimesed poodidesse, et vahetada see kaupade vastu, kuid äride omanikud ei olnud paberraha saamisest huvitatud ja sulgesid oma poed.
  • Aastail 1919–1923 toimus riigis mitu vägivaldset võimu haaramise katset, teiste hulgas püüdsid võimule pääseda natsid.
  • 1921. aastal sai Hitler Saksa Tööliste Partei juhiks.
  • Saksamaa tunnustas de jure Eesti Vabariiki 1921. aastal.