Pariis

1900

„Sa oled Pariisis, inimene!”

Oma reisikirjas „Kaks kuud Kesk-Euroopas”  kirjutas Vilde, et „Pariis on nagu peenike preili, kes alati siidis ja sametis kahiseb, aga ta on hooletu oma toredate riietega, nad on siit ja sealt määrdunud, sagedasti lõhkigi kärisenud, mida aga preili Pariis tähele ei pane. Pariisil puudub Berliini hell puhtuslik südametunnistus”.

E. Vilde saadetud postkaart Pariisist

Tollal oli isegi käibel kõnekäänd „Meil on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa”.

Pariis on olnud aastasadu kunsti- ja kultuuriinimeste paabel, boheemlaste linn. Ka Eesti kultuuriajaloos on Pariisil olnud äärmiselt tähtis koht, kuna seal on elanud mitmed nimekad kunstnikud ja ühiskonnategelased. Esimeste eesti kirjanikena käisid Pariisis Eduard Bornhöhe (1885. aastal) ja Eduard Vilde (1900. aastal).

Eifeli torn

1900. aastal, kui Vilde töötas Tallinnas Eesti Postimehes, põles ta janust minna pikemale teekonnale Euroopasse. Kui siht oli juba seatud, Pariisi maailmanäitus, selgus, et Tsaari-Venemaa kaitsepolitsei oli sätestanud korralduse, mis nägi ette, et Vilde kui „varasemalt arusaamatusi tekitanud isiku” välismaakorrespondentsi tuleb vajadusel kärpida või muuta. Kardeti Vilde teravat sulge ning liiga paljastavaid ja revolutsioonilisi tõdemusi. Kirjaniku välismaamuljetest soovitati ajalehel trükki lasta üksnes juhusliku iseloomuga lühiinformatsiooni. Nii tuligi vahetust reisimuljete saatmisest ja ühtlasi ka toimetuse honorarist loobuda. Hiljem reisikirja kokku pannes tuli Vildel välja jätta kõik, mis oli tema jaoks huvitav ning asendada see üldise kultuuri- ja kunstiloolise ülevaatega. Vilde tuli varjata kunstisõbra maski taha.

E. Vilde saadetud postkaart Pariisi maailmanäituselt 1900.a

Kui lõpuks sai Vilde siiski loa Pariisi sõita ja välispassi kätte, asus tollal 35-aastane kirjanik teele. Teekond algas nagu ikka Tallinnast Balti jaamast. Vilde oli ette ära ostnud rahvusvahelise ringreisipileti, mis tema sõidud plaanipäraseks muutis. Teel Pariisi tegi ta peatuse tuttavas Berliinis, edasi kulges sõit läbi Lõuna-Saksamaa ja Belgia.

Pariis oli kirjaniku jaoks midagi ebamaist, teises sfääris asuv linn. Juba imelinnale lähenedes tabas Vildet elamuste tulv: „Raudtee ääres, mõlemal pool, hakkasid põldude seest kõiksugu sambad ning tulbad ja nende külge kinnitatud suured tahvlid nähtavale kerkima, kõik karjuvate värvidega kirjuks võõbatud. Süllapikkuste tähtedega olid siltide peale kaubaäride nimed üles maalitud. Vaade oli algupärane. See piinatud ja koormatud mammona-ori ei leia linnas enam müürinurkasid, katuseharjasid, kuhu ta oma kiidulaulud üles võiks panna, ta sõidab linnast mitukümmend versta välja, rendib talutaadi käest nii palju põldu, et kaks tulpa tahvleid üles seada”.

Kui Vilde oli rongiga Pariisi jõudnud, õhkas ta „Me olime Pariisis! Tõesti Pariisis! Veri hakkas südames surisema ja tõusis palaval vool põske”. Kui ta nägi aga oma reisiseltsilise suhteliselt emotsioonitut nägu, ütles Vilde: „Kas teate, armas Hr. Põld! Teil ei näi aimugi olevat, kus te praegu olete. Te teete, justkui oleksite Rakverre sõitnud pastlanahku ostma, aga Te olete Pariisis, inimene! Kas te siis ei tea, et Pariis maailma süda ja aju on”.

Lisaks varem loetule-kuuldule uuris Vilde ka teel olles Pariisi reisijuhte, mille alusel ta omi käike planeeris. Kohustuslikus reisinimekirjas seisid peale maailmanäituse loomulikult ka Louvre’i loss ja kaks aastat tagasi avatud Eiffeli torn.

Vilde nautis elu selles rahvaste paabelis: ta kondas härrasmehena mööda tänavaid, uuris inimesi ja nende käitumist ning istus paljudes kohvikutes – vaatemäng oli algupärane. „Automobiil on Pariisis nagu harilikuks sõiduriistaks saanud – esiotsa veel muidugi lõbusõidu tarvis. Hobune hakkabki nähtavasti auru, bensiini ja elektri ees hävinema,” mõtiskles Vilde seda tohutut liiklushullust nähes, kus autod, hobused ja tõllad kirju kompotina üksteist segamata liikusid. Vilde jäi Pariisi kolmeks nädalaks. Oma hilisemas elus ei sattunud ta sinna enam kunagi.

Omaaegses reisikirjas „Kaks kuud Kesk-Euroopas” andis Vilde ülipõhjaliku ülevaate ka maailmanäitusest. Kahjuks kannatas reisikirja kvaliteet selgelt tsensuuri tõttu ja seda pole seetõttu ka hiljem kunagi täies mahus avaldatud. Vilde ei pidanud ka ise reisikirja väärtuslikuks, sest jättis selle välja oma „Kogutud teoste” reisikirjade valikust.

HUVITAV TEADA:

  • Eiffeli torn püstitati Pariisi 1889. aastal Prantsuse revolutsiooni sajandaks aastapäevaks. Gustave Eiffeli kavandatud torn oli maailma kõrgeim ehitis 1930. aastani.
  • Pariisis toimunud viies maailmanäitus 1900. aastal oli avatud aprilli keskpaigast kuni novembri alguseni. Tänavatel tunglesid tohutud massid: päeval külastas piirkonda 100 000 inimest, nädalavahetusel kaks korda enam.
  • 1900. aasta maailmanäituse raames avati Pariisis esimene metrooliin koos jaamapaviljonidega, mis tähistasid juugendstiili läbimurret.
  • Ka Eesti ajakirjanduses räägiti Pariisi maailmanäitusest üsna palju. Eriti põhjalikult keskenduti Venemaa väljapanekule, kus luksuslike karusnahkade ja vodka valmistamise protsessi kõrval äratasid ülisuurt huvi Vene keisrite kroonimise näitekoda ja Siberi rong, mis „tormas” Moskvast Pekingi poole.
  • Pariisi maailmanäituse grand prix’ pälvis Tallinna A. M. Lutheri vineerivabrik näitusel eksponeeritud kullatud servadega vineerkandiku eest.

LOE LISA KOGUMIKUST “TOSSUTÄKUGA EUROOPASSE”, GoGrupp 2013