Konstantinoopol

1903

Saun Türgi moodi ja kohtumine pesuehtsa sultaniga!

19. sajandi lõpuks olid maailmas toimunud tohutud muutused: agraarühiskonnast oli mindud üle industriaalühiskonda, toimunud oli massiline linnastumine ja esile kerkinud mõjuvõimas omi õigusi nõudev töölisklass – proletariaat. Vilde, kes töötas 1903. aastal Tallinnas ajalehes Teataja, tundis suurt huvi nii Euroopa töölisliikumise kui ka inimõiguste vastu. Ta kiheles jälle reisile mineku järele. Tingimusel, et kirjanik läkitab oma reisimuljeid vahetult Teatajale, lubas ajaleht kirjanikule ka rahalist toetust. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga kulgesid selle reisi ettevalmistused väga lihtsalt ja ka reisimuljeid võis vabamates oludes ning tsenseerimata avaldada. Kagu-Euroopa reisi eesmärk oli tutvuda sealse töölisrahva eluolu, inimõiguste ja erinevate ühiskondlike valupunktidega. 1903. aasta kevadel oli Türgi annekteeritud Makedoonias käimas mässuliikumine, Vilde oli saksakeelse ajakirjanduse kaudu teemaga kursis ning ajakirjanikuna oleks ta soovinud sündmusi ka kohapeal jälgida, ent selleks vajalikku politseiluba talle ei antud.

Konstantinoopolisse, Türgi pealinna, jõudis Vilde rongiga 1903. aasta mais. Peale erakordselt laia silmaringi oli kirjanikul ka väga lai tutvusringkond. Sel korral ulatus see isegi Türgimaale: Vilde tundis üht Saksa saatkonna ametnikku, kes pakkus talle võimalust enda pool elada. See hea tutvus võimaldas Vildel elada priviligeeritud turisti elu. Teda teenindasid saatkonna kavassid ja asjatundlikud teejuhid. (Kavassid oli hommikumaa riikides välismaalastest saadikute teenijad, kes pärinesid kohalike seast; nad olid osalt kaitsevahid, osalt teenijad. Kavassidel oli ka teatav haridustase, kuna nad pidid oskama lugeda, arvutada ja pisut ka kirjutada). Vilde värvikas reisikiri sellest kirevast linnast näitas kirjanikku tõelise Euroopa härrana. Kogu selle räpasuse ja tolmu sees liikus Vilde ringi ikka peenes suveülikonnas ja kollastes tänavakingades (mida ta küll tihtipeale viksida laskis).

Vaatamata härrasmehelikkusele huvitas Vildet absoluutselt kõik kohalik ja algupärane: vaesemate inimeste kodud ja eluolu, söögitavad ja traditsioonid. Ta kirjeldas talle omase huumoriga oma esimest eeslisõitu, kohutavat kogemust Türgi saunas, elu esimest kebabi söömist ja unustamatut vaatemängu, mis avanes Türgi sultani kirikus käimisest.

Loomulikult mõtles Vilde sellises kultuurikeskkonnas ka ida ja lääne erinevuste peale, olgu selleks usk, kaunid kunstid või kas või söök-jook (viimane pakkus talle reisidel alati suurt huvi). Idamaine lambaliha ja riisipuder maitses Vildele väga. Võõristavalt mõjus kirjanikule aga idamaine kõhutants: „hommikumaine kõhutants on meie esteetilistele tunnetele nii vähe pakkuv, jaolt otse inetu ja mõttetu”.  Ent samas tõdes ta, et „ilmselt Pariisi suures ooperis istuksid jällegi need hommikumaainimesed ja mõtleksid: Küll teavad need vaesed lääne-maailma inimesed muusikast vähe”.

Eriti humoorika kirjeldusega vürtsitas Vilde oma reisikirjas kohalike saunamõnude tundmaõppimist. Türgi saun oli üks turistide põhiatraktsioone ning Vilde jaoks tundus igal sammul üllatusi pakkuv kogemus kord elus proovimist väärt. Kui naljakad saunasussid, mis kui „viie tolli pikkuste puujalgade peal seisvad lauakesed, mille esimese osade üle kummus nahk”, jalga olid saadud, astuti Türgi sauna imede maailma, kus „Hiiglatugevune, suur kondine saunamees kiskus kõigepealt märja lina mu ümbert, nii et jäin palja ihuga kuumale kivile. Siis ta lõi oma kotkaküüned mulle ihhu, tõstis mu ülesse nagu keekoti ja surus mu esmalt maha ühe, siis teise külje peale, viimaks kõhuli ja siis selili. Seda kordas ta mõne minuti ja hakkas mind siis kivil veeretama nagu mõnda käkki. Viiel esimesel minutil olin ma säherdusest vägivallast nii üllatunud ja ehmunud, et ei saanud sõnagi hammaste alt. Ja kui viimaks arvasin võivat kedagi appi hüüda, oli see liiga hilja, sest türklane kargas mulle täiel raskusel põlvili selga ja rõhus mu suu rusikatega nii tugevasti vastu kivi, et unustasin emakeele ja issameie”.

Kõiki tolleaegseid Konstantinoopoli külalisi, sh Vildet hämmastas sealne tänavakoerte rohkus. See oli lausa koerte ühendriik, kus need peamiselt sabata ja kõrvadeta puretud ning kärnas loomad oma puutumatute reeglite järgi elasid. „Konstantinoopolis valitseksid alalised tõved ja taudid, kui seal ei oleks koeri. Koerad on Türgi pealinna tervise politsei” .

Üldiselt jättis Konstantinoopol Vildele väga hea mälestuse, linn meeldis talle oma kirevuse ja värvika elu poolest. Aasta hiljem Krimmis Simferopolis käies meenusid talle just Türgi tollase pealinna tänavad oma ilus ja inetuses.

Viis aastat enne Vildet käis Konstantinoopolis ka Eduard Bornhöhe, kes avaldas oma kogemused reisikirjas „Teekond Õhtu-Euroopas”. Kahe eesti kirjaniku, pealegi tädipoegade reisikirjades on palju ühist. Võib oletada, et Bornhöhe reisikiri andis Vildele oma reisikirja kirjutamisel teatavaid mõjutusi.

Fotod sai Vilde muuseum Türgi Saatkonna abiga Istanbuli Moodsa Kunsti Muuseumist.

HUVITAV TEADA:

  • Konstantinoopol on Türgi suurim linn. Alates 1930. aastast on linna ametlik nimi Istanbul.
  • 1923. aastal viidi Türgi pealinn Ankarasse.
  • 20. sajandi alguses valitses Türgit autokraatlik Ottomani sultan Abdul Hamid II, kes oli võimul 1876–1909. aastani. Abdul Hamid II andis 1876. aastal välja esimene impeeriumi põhiseaduse.
  • Iidsete traditsioonidega Türgi saunas (hamam’is) olid traditsiooniliselt massööridena tööl noored mehed (tellak’id). Nad pesid kliente seebiga ja aitasid nende keha ja nahka koorida. 18. sajandil olid aga nende noorte meeste ja klientide suhted sageli lähedased. Ottomani armee sõdurid pidasid tellek’eid armukestena.

LOE LISA KOGUMIKUST “TOSSUTÄKUGA EUROOPASSE”, GoGrupp 2013