Heviz

1927

Pilte Ungarist

Ungari ja ungarlaste vastu tundis Vilde aastaid suurt huvi ja sümpaatiat. Ta oli kursis sealse kirjanduseluga ning tõlkis ka ise saksa keele kaudu eesti keelde ungari kaasaegseid autoreid. Selle aastatepikkuse Ungari-Eesti „kultuuridiplomaadi“ töö eest autasustas Ungari valitsus kirjanikku 1930. aastal riikliku teeneteristiga.

Vilde kirjutas oma Ungari reisikirjas humoorikalt, et „Vist polnud meie ürg-esivanemate strateegiast ja välispoliitikast suurt asja – ega nad Aasiast tulles muidu poleks jäänud Läänemere rannikuile kükitama ja külmetama, kuna teised suguharud hõimkonnast sooja poole edasi rühkisid – madjarid Doonau ja Tissa madalikku, bulgaarid koguni Balkani orgudesse. […] Seda peaks uuritama ja paljastama, et võiksime südamest põlata neid põikpäid, kes jätsid meid 60. laiuskraadi alla külmetama, puskaripudel ainsaks lohutajaks nina all”.

Vilde käis sugulasrahva madjarite maal kokku lausa neli korda: 1900., 1903., 1921. ja 1927. aastal.

Vilde saadetud postkaart Budapestist 1903. aastal

Talle meeldis Ungari soe kliima ja sealsed inimesed. Nähtut ja kogetut on ta kirjeldanud mitmes reisikirjas ning ka paljudes erakirjades. Nagu iga eestlane püüdis Vildegi võrrelda ungari ja eesti keele sarnasusi ning leidis, et sealsed inimesed näevad välja kui puhastverd põhjamaised soomeugrilased. Oma „Kogutud teostesse” kirjutas Vilde 1930ndate alguses teksti „Muljeid Ungarist”, mis põhines tema kõikidel reisidel saadud kogemustel. Ta tundis põhjalikult madjarite ajalugu, kultuuri ja folkloori. Loetud teadmine kinnistus kohapeal nähtuga: „Mis nüüd puutub üldmõttes riietusse, siis leidsin, et meil ollakse selles läbistikku moderniseeritum kui Ungaris, eriti maal. Lühike seelik ja poisipea on Eesti külas märksa kodusem”.

E. Vilde 1920. aastatel

1927. aasta oli kirjanikule keeruline aeg. Kaks aastat varem kinkis riik Vildele maja, kuid sobivat elamut ei oldud ikka veel leitud, ajakirjandus juba naeris olukorra üle ja kirjanikul oli piinlik. Ka eraelus oli Vildel raske periood – 62-aastasel kirjanikul oli kirglik salasuhe juuditar Rahel Ušmarovaga. Naise temperament, nõudmised ja Vilde niigi tugev hingevalu oma abikaasa petmise pärast halvendasid kirjaniku tervist märgatavalt. Arstide soovitusel sõitis Vilde 1927. aasta mais Ungari supellinna Hevizisse, kuhu ta jäi kaheks kuuks.

Teekond algas harjumuspäraselt Tallinnast, rongiga suunduti Riiga, sealt Varssavisse, Viini ja Budapesti. Kokku võttis reis Hevizisse aega ligi neli ööpäeva. 26. mail 1927 kirjutas Vilde oma kirjas Linda Vildele: „Teel leidsin, et koid on minu sinise vesti esisse mitu auku lõiganud. Nii pääsevad nad ometi meie kohvrisse. Olen mures eriti kasuka pärast. Ole hea, tee tänavu rätseppade nõuande järgi ja topi riietele käistesse, taskuisse ja voltide vahele värskeid ajalehti.”

Vilde planeeris kuurordis esmalt pisut tervist kosutada ja siis ka tööle asuda, sest see vajadus jälitas teda kõikjal. Ta saatis Eesti ajalehtedele kolm huvitavat reisikirja Ungarist: „Sugulusest, sõprusest ja minu patriotismist”, „Heviz ja Jõesuu” ning „Masendavast lahkusest. Terviseparanduskiri Ungarist”.

Tervisevetel külastas Vildet ka Ungari tuntud romaanikirjanik ja ajakirjanik Gyula Szabo, kes Vildet kui kuurordi „huvitavamat ja sümpaatilisemat persooni” ajalehe tarvis intervjueeris. Oma kirjatöö vaheaegadel mõnules kirjanik looduslikus mudavees, nautis Tokaj imelist veini ja fantastilist Ungari kööki.

„Emakesel maal on siinkohal väike auk ihus, kust ajab sooja vett välja. Veest on tekkinud suur tiik, mille põhjaks mädanenud taimedest paks mudakiht. Ses soojas mudas seisame kaelani vees, põlvini või ka puusani tainaspehmes mudas.[…] Naistel on küll oma osakond, aga nad poevad meelsasti meeste hulka. Otse nii, nagu Pärnus ja Narva-Jõesuuski. Häbelikult ja julgelt,” kirjeldas Vilde ravi vesiroosidega kaetud mudatiigis. Suure elamuse jättis Vildele ka ungari mustlasmuusika, mille õuekontserte ta kuulas: „Vist on tarvis praegusel ajal eriliselt rõhutada, et sel muusikal ei ole midagi ühist tolle kannibaalse mürgelmuusikaga, mida kutsutakse jazz-bändiks”.

1. augustil 1927 kirjutas Vilde Hevizist R.Ušmarovale: „Tead, armsam, olen tulnud arusaamisele, et see on viimane välismaareis, mille teen, sest et vintsutused lõbu kaugelt üle kaaluvad. Ma olen ju kõike varem näinud ja midagi uut ei avasta!”

Oli näha, et reisimees oli maha rahunenud, peamiselt küll vanaduse ja halveneva tervise tõttu. Siiski ei jäänud see Vilde viimaseks reisiks – 1931. aastal suundus ta Itaaliasse. Kirjanikul oli jäänud tollal elada veel kaks aastat.

HUVITAV TEADA:

  • 1896. aastal, kolm aastat pärast Londonit, avati Budapestis Euroopa mandri esimene metroo. Linnaisad ei soovinud Andrassy puiestee vaadet rikkuda ja metroo ehitati maa alla.
  • Esimesed kirjalikud teated Hevizi veeravist pärinevad 17. sajandist. Heviz on alates 18. sajandi lõpust olnud Euroopa terviseparandajate paradiis.
  • Hevizi looduslikku sooja veega järve istutati 1898. aastal Indiast pärit vesiroosid. Lilled on tänini tuntud linna sümbolina. Hevizi järv on Euroopa suurim looduslik kuumaveeallikas, kus vee temperatuur ei lange talvel alla 23 kraadi.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s