New York

1911

Trellid versus vabadus

Juba 20. sajandi alguseks oli tekkinud müüt Ameerikast kui kõikide võimaluste maast. Jutud müstilistest palganumbritest, võrdsetest võimalustest ja headest töötingimustest viisid 20. sajandi alguses üle ookeani tuhandeid immigrante.

New York

Ka Stuttgardis paguluses elavale Eduard Vilde naisele Linda Jürmannile hakkas imponeerima mõte minna mõneks aastaks New Yorki head raha teenima, mille eest siis hiljem koduses Euroopas eluase osta. „See pagana vaesus hakkab juba igavaks minema. Meil on kõik need aastad, mis me väljamaal oleme olnud, ikka napilt kosti- ja korteriraha olnud, nii et nüüd ka riided juba seljas hakkavad otsa lõppema. Ja siis see igavene hotelli elu: üks naaber laulab, teine klimberdab klaverit, kolmas kirub. Sel kombel ühes väikeses toas kahekesi koos tööd teha pole naljaasi,” kurtis naine 1908. aastal sõbrale Peeter Speegile, kes teda New Yorki oma ajalehte Uus Ilm toimetama kutsus. 1910. aasta kevadel olidki asjad nii kaugel, et Linda Jürmann suundus Ameerikasse ja Eduard Vilde jäi üksi Euroopasse. Kuid pikk üksiolek ei sobinud kuulsale kirjanikule ja sõprade hoiatustest hoolimata sõitis ta 1911. aastal naisele Ameerikasse järele. Vildel oli hinges küll ebameeldiv eelaimus ja selge negatiivne suhtumine sellesse dollarikultusega maasse, ent siiski tekkis temas uudishimu ja pisuke lootus leida püsivam kodu.

„Jälle teel […] Ma reisin kodu otsima – jälle kord. Mõned vist naeravad mind ja mõned kahetsevad. Ma mõistan neid: neil on kodu. Neil on rahu,” kirjutas Vilde 1911. aasta märtsi alguses oma reisiteekonnast New Yorgi poole. Laevasõitu hiiglasliku Saxoniaga, oma mõtisklusi ja aimdusi kirjeldas Vilde reisipäevikus „Üle suure vee”, kus ta muu hulgas kirjutas, et „Midagi mu sisemuses – kas peas või südames – tõrgub Ameerikale vastu. Ma ei tee enesele Ameerikast illusioone, aga ta läheb mustaks mu meeles”. See oli ka esimene ja viimane kord, kui Vilde avaldas oma märkmeid päevikuvormis.

Üksildust, merehaigust ja piinavat igavust täis teekond „ujuvas hotellis” kestis kokku 28 päeva. Vilde reisis koos 2500 inimesega, kes „teavad ainult, et nad lähevad Ameerikasse, kus rikkaks võib saada, kus kasvõi miljonäriks võiks tõusta”. Kirjaniku mõru suhtumine Ameerikasse sai esimesel reaalsel kokkupuutel kohe ka kinnitust.

Ellis Islandil immigrantide küsitlemine. Selle protseduuri läbis ka Vilde

Vilde vastu esitas New Yorgi immigratsioonibüroole kaebuse oletatavasti sealne Ameerika Eesti Postimehe toimetaja Hans Rebane, kes nägi Vildes ajakirjanduslikus mõttes konkurenti. Pealegi oli sotsiaaldemokraatlike vaadetega Vilde sealsetele kristlastele äärmiselt vastumeelne isik. Kaebuse järgi oli Vilde anarhist ja vaimuhaige, kes jättis Euroopasse maha oma naise ja lapse ning tuli Ameerikasse uue naise juurde. Kirjanik otsiti pärast maale saabumist läbi kui terrorist, kuid ei leitud pomme ega terariistu, ainus veidi teravam ese Vilde asjade hulgas oli nüri sulg. Reisikohvriski olid vaid Heinrich Heine raamatud ja muu suvaline reisikraam. Midagi olulist leidmata pisteti Vilde eeluurimise ajaks Ellis Islandile immigratsioonivanglasse. Linda Jürmann alustas kohe Vilde vabastamiseks aktsioone ja linnas elanud eestlased annetasid raha, et saaks palgata juristi. Kogu see vabastamisprotsess võttis aga mitu nädalat aega ja seniajani oli Vilde pesuehtsas vanglas koos kireva immigrantide seltskonnaga.

Ellis Island ,"Pisarate saar", immigrantide kinnipidamise koht

„Kuidas türmi saada? Abi tuleb Ameerikast. Ameerika vabariiklik vabadus on praegu nii suur, et sa oma isiklikust vabadusest kohe ilma võid jääda, kui su nina mõnele ei meeldi. […] Olen oma nimekaimule O. Wildele vahel kade olnud, et ta võis Reading’i vanglas kaks aastat vilju noppida, seejuures tundma õppides kannatamise hingevalgustust, vaimuviljastavat imevõimu,” ironiseeris Vilde, kellele kannatus polnud kunagi inspireerivalt mõjunud. Ameerika tõelise palge nägemine oli Vildele kui ajakirjanikule muidugi väga ainerikas, ent siiski hingeliselt raske kogemus. Vilde vangistusele ja vabadusse saamise aktsioonile elas kaasa nii sealne kui ka Kodu-Eesti ajakirjandus. 18 päeva pärast vangistamist sai kirjanik vaba mehena astuda New Yorgi tänavaile. Möödusid päevad ja nädalad ning Vildele sai selgeks, et see koht ei ole tema jaoks. Tal ei tekkinud sõpru ega kontakte ning tervis kannatas New Yorgi kohutavalt kuumade ilmade tõttu. Iga päev tuli mitu tundi külmas vannis istuda. Ka Linda Jürmannil läks elu toimetuses vastaste rünnakute all keeruliseks. Koos võeti vastu otsus, et niipea kui raha koos, minnakse tagasi Euroopasse. „Ma ei tahaks oma elu pika põdemisega lõpetada. Ma ei taha tooruse sisse ära uppuda,” kirjutas Vilde selge jälkustundega selle kultuuritu kauboimaa vastu.

22. juulil 1911 ostsid Linda Jürmann ja Eduard Vilde piletid Kopenhaagenisse suunduvale laevale ning sellega lõppes nende lühike ning majanduslikult ja emotsionaalselt ebaõnnestunud reis Ameerikasse. Peeter Speek, kes on hiljem oma mälestustes meenutanud Eduard Vilde ja Linda Jürmanni New Yorgi elu, tundis süüd, et ta armsad sõbrad pidid selliseid ebameeldivusi kannatama.

HUVITAV TEADA :

* Saxonia, millega Vilde Ameerikasse sõitis, oli Triesti ja New Yorgi vaheline peamiselt immigrante vedav reisilaev. Laev mahutas 164 esimese, 200 teise ja 1600 kolmanda klassi reisijat ja sõitis marsruudil Trieste – Fiume (tänapäeva Rijeka) – Patras (tänapäeva Pátra) – Messina – Napoli – Lissabon – New York. Kokku kestis sõit 28 päeva.

* Ellis Islandi immigratsioonibüroo hoone projekteerisid arhitektid Edward Lippincott Tilton ja William Alciphron Boring. 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel, kus ka Vilde ajakirjanikuna osales, said arhitektid selle töö eest kuldmedali. Kümme aastat hiljem istus Vilde samas hoones vangis.

* New Yorgi Vabadussammas avati 1886. aastal.

* Ellis Islandil, sageli tuntud ka kui Pisarate saar, oli New Yorgi immigratsioonibüroo aastail 1892–1954. Sealt käis läbi 12 miljonit immigranti. Neilt kõigilt küsiti 29 küsimust, sealhulgas nime, ametit, kaasas oleva raha summat jms. Ligi 3000 immigranti suri asutuse kinnistes ja ülerahvastatud ruumides. Kõigest kaks protsenti kinnipeetutest saadeti tagasi päritolumaale, peamiselt kriminaalkurjategijad ja vaimuhaiged. Peale Vilde on Ellis Islandil vangis istunud teisigi eestlasi.

* 20. sajandi alguseks oli Ameerikasse rännanud juba mitmeid eestlasi. Suurem eestlaste organiseerimine algas seal aga pärast 1896. aastat, kui New Yorki saabus pastor Hans Rebane. Ta pani 1897. aastal käima eestikeelse ajalehe Ameerika Eesti Postimees, mis ilmus kord kuus, organiseeris ajalehtede ja raamatute tellimist Eestist, asutas mitmeid eesti kogudusi ja õhutas emakeele õpetamist noortele Ameerika eestlastele. Oma religioossete vaadete tõttu oli ta tuline sotsiaaldemokraatide, sh Vilde vastane. Oletatakse, et just tema oli see, kes immigratsiooniametile Vilde kohta kaebuse esitas. Hans Rebane suri 1911. aastal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s