Eesti reisikirjandus

„Lühim tee iseendani viib ringi ümber maailma”

Eesti reisikirjanduse algus

Algupäraste eestikeelsete reisikirjade eel käivad reisikirjade tõlked, mis on peamiselt nn geograafilised kirjeldused või pikemad kirjutised teistest maadest ja kultuuridest. Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) tõlkis eesti keelde esimese reisikirja, mille ta avaldas raamatu „Ma ja merre pildid” esimeses ja teises osas 1850. aastatel.

Päris esimeseks eesti reisikirjaks loetakse Vene sõjalaevastiku masinaohvritseri Jüri Jürisoni reisikirjeldust „Eestimehe teekond ümber maailma „Askoldi” laeva peal”, mis kirjeldab reisi Kroonlinnast Vladivostokki ja tagasi. See avaldati Eesti Postimehe veergudel 1860. aastate lõpul.

19. sajandil avaldatigi reisikirjeldusi valdavalt ajakirjanduses joonealusena. Eriti paistis sellega silma Jannseni Eesti Postimees, kuhu saatis 1879. aastal oma Saksamaa ja Austria reisist inspireeritud reisiteateid muuhulgas ka Jannseni tütar Lydia Koidula.

Üldjuhul oli tollane algeline reisikiri sõna otseses mõttes reisi kirjeldav, tekstis puudusid veel autori isiklikud laiemad tähelepanekud, mõtteavaldused ja filosoofilised arutluskäigud, kuna selleks ei olnud veel piisavalt reisivaid kirjanikke ja ilmselt puudus ka laiem nõudlus.

19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus

 1880. aastatel ei rännatud veel massiliselt, ka  kirjamehi sattus üsna vähe piiri taha. Ent liiklusolude paranedes ja arenedes võis siiski täheldada reisikirjelduse rolli suurenemist ilukirjanduses. Ka kvaliteet paranes, sest kirjelduste aluseks sai üha enam reaalne füüsiline teekond.

Väheste reisikirjanike seast tõusis tollal esile Eduard Bornhöhe. Tema oli esimene kirjanik, kes mõistis reisikirju juba oskusliku sulega kirjutada. Ta vürtsitas oma tekste lisaks kuivadele faktidele ka elavate ja meeleolukate reisipiltidega. Bornhöhe pani aluse ilukirjanduslikule reisikirjandusele Eestis.

1886. aastal kirjutas Bornhöhe oma reisikirjas „Teekond Õhtu-Euroopasse” eesti reisikirjanduse teemal järgmist: „Eestlaste reisikirjandus ei ole veel suur ja see, mis temas algupäraline on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist.”

 Ent nende kohta, kes reisil käivad ja hiljem kodus selle pärast suurustavad, lisas ta: „Mõni mees ei näe terve oma reisi peal muud kui raudtee vagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesama mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada ja kirjutada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad.”

20. sajandi alguses astus Bornhöhe kõrvale teine tugev reisikirjanik, esimese tädipoeg Eduard Vilde. Kahe kirjaniku reisikirjades on nii mõndagi ühist: mõlema tekstidest jääb kõlama lustakas, seiklejalik alatoon ning Vilde esimeste reisikirjade puhul kohati lausa romaanilik süžee.

 Üldiselt on 20. sajandi alguse reisikirjad pigem lihtsakoelised, mis keskenduvad nähtule, andes sellest üksnes kergekaalulise ülevaatliku reportaaži. Olulisim on see, mida nähakse, mitte see, kuidas midagi kogetakse.

1920. ja 1930. aastad

1918. aastal sisenes reisikirjandusse Friedebert Tuglas. Tema „Teekond Hispaania” oli üks esimene eriraamatuna välja antud reisikiri. Tuglase meisterlikult viimistletud tekst ja filosoofilised mõtisklused panid aluse kunstiliselt kõrgetasemelisele reisikirjanduse žanrile eesti kirjanduses. Uus meenutuste vormis kirjutatud tekst andis kirjanikele eelise võrreldes sajandi alguse reisimeestega, kes olid sunnitud oma sõite vahetult kirjeldama.

1920. aastate alguses kasvas küll reiside ja reisiraamatute väljaandmine, ent peale üksikute erandite oli see siiski suhteliselt kesise kirjandusliku tasemega. Veel 1925. aastal kurtsid kriitikud, et meie kirjandus on vaene reisikirjanduse poolest, ja isegi veel 1937. aastal tõdes Paul Ariste, et eestlane on küll paljureisiv rahvas, ent ollakse visad oma reisidest kirjutama. 1930. aastatel ilmus seitse iseseisvat reisiraamatut.

1930. aastate tuntumad reisikirjanikud olid peale Tuglase veel Rudolf Sirge, Aino Kallas, Johannes Semper, Karl August Hindrey, Karl Ast Rumor, Bernhard Linde jt.

1940. aastad ja 1950. aastate algus

1940. aastatel ilmnes niigi tagasihoidliku eesti reisikirjanduse juures teatav tagasiminek. Reise sai keerulistes majanduslikes oludes teha vähe ja avaldamisvõimalused oli piiratud. Paralleelselt ajaloolise romaani tõusuga kasvas sel perioodil ülikiiresti memuaaride hulk. Silmapaistvam teos tol ajal oli Tuglase „Esimene välisreis. Pagulusmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909–1910” (1945).

Nõukogude aeg

 Reisikirjanduse elavnemise märke võis taas märgata 1950. aastate keskel. Avaldati klassika uustrükke – Vilde, Bornhöhe ja Tuglase reisikirju. 1957. aastal asutati ja sai kiiresti populaarseks reisikirjelduste sari „Maailm ja mõnda”, milles avaldati arvukalt tõlkereisiraamatuid. Olude paranedes sai tõelise hoo sisse reisipublitsistika. Reisikirja kirjutamisest sai lausa moeasi ning seepärast soovis iga endast lugupidav turist tingimata ka reisikirjanikuks hakata.

 Perioodika veergudele ilmusid peaasjalikult kirjanike, ajakirjanike, teadlaste jt reisimärkmed. Alates 1956. aastast hakati Loomingus välja andma kirjanike reisisõna. Esimese iseseisva raamatuna sel perioodil ilmus  1957.a Voldemar Panso kirev ja vaimukas reisijutt “Laevaga Leningraadist Odesasse ehk Miks otse minna kui ringi saab“. 1959. aastal avaldati kokku kuus iseseisvat reisiraamatut, sh Juhan Smuuli „Jäine raamat”, mida tõlgiti paljudesse keeltesse ja mida saatis tohutu menu.

Produktiivsemad reisimuljete kirjeldajad olid tollal kirjanikud, domineerisid niisugused autorid nagu Juhan Smuul, Lennart Meri, Rudolf Sirge, Ralf Parve, Vladimir Beekman, Jaan Kross jt. Tüüpilised reisisihtpunktid olid Euroopa maad, ent rännati ka Aasiasse, Kaug-Idasse ja Siberisse. Nõukogude perioodi reisikirja kvantiteet küll kasvas, ent kvaliteet sageli mitte. Kriitikud kutsusid lausa mitme kaupa autoreid üles, et viimased ei teeks reisikirjale kirjanduslikus kvaliteedis allahindlust. Rõhutati, et reisikiri peab esitama fakte ja andma ka kunstilist elamust ning et hea reisikirjanik on ühteaegu väljapaistev esseist ja filosoofiline mõtleja.

 Jaan Toomla kritiseeris Rahva Hääles (2. august 1964) moeasjaks saanud turismikirja, „reisirahakirjandust, mis justkui rakvere raibe oma upsakas lopsakuses on tunginud kirjanduse kultiveeritud orasepõllule”. Toomla meelest on turismikiri kiirturismi pealiskaudseist märkustest kiiruga kokku kirjutatud sisuliselt ja kirjanduslikult puudulik tekst.

Nõukogudeaegse reisikirjanduse pärand kannab paljuski oma aja pitserit. Tolleaegsed suured raamatutiraažid ja lai lugejate huvi reisikirjanduse vastu olid tingitud ehk ka tavainimeste raskendatud võimalustest ise reisida. Ent vaatamata sellele on tollest ajast pärit nii mõnigi tekst, mis kuulub reisikirjanduse kullafondi.

Tänapäeva reisikirjandus

Tänapäeval, mil piirid on avatud, on sujuvalt peale kasvanud nn maailmakodanike põlvkond. Pole enam vaja hõigata välja loosungeid ja hüüdlauseid, mis kutsuksid üles saama eurooplasteks, sest seda ollakse juba vaikival kokkuleppel ja loomulikul viisil. Reisimisvõimaluste avardumine on kaasa toonud ka tõelise reisikirjanduse buumi.

Sellega seoses saab täheldada samu tendentse, mis ilmnesid 1960. aastail, kuna ka tänapäeval on moeasi avaldada trükis oma reisimuljed. Õnneks on selleks nüüd olemas eraldi blogid, reisiportaalid ja foorumid, ka ajakirjandusveerud on sedasorti kirjandust täis. Kuigi selgeid kriteeriumeid reisikirjade hindamiseks sätestatud pole, kooruvad tekstide seast siiski välja teistest kvaliteetsemad ja sisukamad. Tänapäeva eesti kirjanik ei ole enam enim reisinud ja enim reisijutte avaldanud persoon, võiks isegi öelda, et kirjanikud on reisikirjade autorite seas vähemuses.

 Alates 1990. aastatest on reisikirju kirjutavatest kirjanikest tõusnud esile Jüri Talvet, Mihkel Mutt, Olev Remsu ja Jaan Kaplinski, omal moel ka Tõnu Õnnepalu. Samuti on oma reisikirju avaldanud väga head naisreisikirjanikud, nagu näiteks Lii Unt, Aime Hansen ja Kärt Hellerma. Lausa märgilise tähenduse on loonud Petrone Prindi „Minu”-sari.

Reisikirjandus on Eesti kirjandusajaloos veel suhteliselt läbiuurimata teema, kuid õnneks hakatakse selle vastu tasapisi tundma üha suuremat huvi.