Simferoopol

 

1904

 

Tükike hommikumaad keset Krimmi steppe

1904. aastal, kui ajalehes Teataja ilmus veel osade kaupa Vilde reisikiri „Mööda maad ja merd”, oli menukirjanik asunud tööle juba Tartu sotsiaaldemokraatliku lehe Uudised toimetusse. Samuti haudus ta juba uue reisi plaane: nimelt soovis Vilde oma ajaloolise romaani „Prohvet Maltsveti” kirjutamiseks minna Krimmi väljarännanud eestlastelt mälestusi koguma. Reisiks aitas ettevalmistusi teha Krimmi eesti kooli õpetaja Karl Roots, kes saatis Vildele vajalikke kontakte ja infot.

Kirjanik alustas oma Krimmi teekonda 20. septembril 1904. aastal. Reis kulges

Prohvet Maltsvet ilmus järgemööda 1904-1908

marsruudil Tartu – Riia – Smolensk – Moskva – Kursk – Harkov – Simferopol. Vahetult enne reisi tekkis Vildel suhe noore naise Linda Jürmanniga, kellest oli väga raske lahkuda. Vilde saatis teelt armastuskirju ja lootis, et suhe jätkub ka kirjaniku naastes: „Armas naine! Ma tunnen alles nüüd nii selgesti, et Sina minu tulevik oled, mu elu oled”.

Oma reisikirjas „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks”, mis kohe Tartus Uudistes järjejutuna ilmuma hakkas, manas Vilde rongis nähtud inimtüüpide kaudu lugejate silme ette tohutu, murest kurnatud ja vaevatud Venemaa nutuse ilme. Sel ajal oli Venemaa Jaapaniga sõjas, riigil olid suured inimkaotused ja rahvas kannatas suurt puudust. Vildega samale rongile tulid peatustest üha uued sõtta mobiliseeritud mehed, saatjateks ulguvad emad-naised ja kisavad lapsed. Drastiline pilt sööbis kirjanikule mällu: „Perroonil seisid kolm-neli salgakest tihedalt seesuguste lahkujate ümber koos ja sõna „mobilisatsija” lendles õhus nagu tige parm. Ka siin nuteti, aga mitte igas salgakeses. Mu silme ees seisab selgesti veel hiiglakasvu mees, suurte vurrudega kahurväälane, kes vahtis tühja, õõnsa pilguga, hambad kõvasti kokku litsutud, tummalt väikese kahvatu naise peale. Tema hõlmas rippus pisuke poisike, kes temalt ühtesoodu midagi küsis, ilma vastust saamata, ja naise rinda imes teine veel väetim tõuguke, paksult rättidesse mähituna. Mees ja naine ei nutnud […] Lahkumiseks jäi neile vaid kuivalt põlev vihane valu”. Simferopolisse jõudmiseks kulus Vildel terve nädal. Reisikirjas „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” kirjutas ta, et see oli senini tema kõige raskem reis, kuna „reisimine Vene raudteel nõuab raudset tervist, terasest närvikava, jäätunud meeleolu”. Tõepoolest, vene rongid olid aeglased, jaamades tehti ebamääraselt pikki tunde kestvaid peatusi ja rongid olid reisijaid pilgeni täis. Vilde võrdles Vene teedel liikumist lausa märterliku kannatamisega.

Oma Krimmi-sõidu reisikirjas võrdles Vilde Venemaa olusid palju läänega omadega, viimaseid tundis ta ju hästi, sest oli selleks ajaks elanud kaks aastat Berliinis ja reisinud risti-rästi Kesk- ja Kagu-Euroopas ning paratamatult tekitavad kontrastsed olud võrdlusmomente.

Pärast pikki vintsutusi jõudis Vilde septembri lõpus Simferopolisse. Ta leidis sealt eest ka armsama Linda Jürmanni esimese kirja, mis pakkus pisut lohutust.

Südamedaam Linda Jürmann

Reisi eel loodud kontakt Karl Rootsiga oli äärmiselt kasulik – kooliõpetaja võttis Vilde sõbralikult vastu ja juhatas teda õigetesse kohtadesse. Ta teadis ka rääkida Gustav Maltsist, kes oli Juhan Leinbergi (Maltsveti) lähedane sugulane. Härra Maltsil oli kirjutatud kujul olemas 300-leheküljeline käsikiri „Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest”, mille Vilde sai endale 50 rubla eest. See oli üliväärtuslik materjal, mida Vilde oma hiljem valminud romaanis palju tsiteeris.

Simferopol meenutas Vildele mitmes mõttes hiljuti külastatud Türgi pealinna Konstantinoopolit, iseäranis sealset Galata linnaosa. See kauge Krimmi nurk oli Vilde meelest väga hommikumaa sarnane, eriti tekitas äratundmist kohalik turg ja kauplemine, tohutu värvikirevus, inimtüüpide virvarr, tänavate räpasus ja odavate kohvimajade rohkus. Nii kui kirjanik kaldus peenematelt peatänavatelt kõrvale, sattus ta põnevasse, justkui idamaisesse tänavaellu. „Turu ümbrusest tulles oli mul tunne, nagu oleksin jõudnud Aasiast Euroopasse,” kirjutas Vilde reisikirjas „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks”. Eriti panid paljunäinud kirjanikku imestama kõikvõimalikud inimtüübid, keda ta tänavatel kohtas. Madalamat liiki söögimajades ja alamate rahvakihtide linnaosades uidates tõdes kirjanik mitmel korral, et nähtud inimkarakterid on nagu Maksim Gorki loomingust välja karanud.

Sama reisi vältel käis Vilde ka Kaukaasias, kus ta tegi esimest korda elus läbi ratsaretke: „Kaukaasias Gummist läks minu teekond ratsa Ülem-Lindasse – minu esimene pikem ratsasõit üldse. Ja pealegi mäestikus. Küll on kerge seda toolil istudes üles kirjutada, aga küll on raske sadulas paigal istuda! Uhkus ei lubanud mind oma kaaslastele sellest märku anda, aga oma tundmustega ja aimdustega olin enam hobuse jalus kui tema seljas. Õnneks ei näinud keegi, kui sagedasti ja kui kirglikult ma oma kõrvikest kaelustasin, kuna mu patusem kehapool heljus Kaukaasia õhus”.

Kuna sügisese aja tõttu olid ilmad üldjuhul kehvad, teed porised ja raskesti läbitavad, mõjus reis Vildele kurnavalt ja lõpuks isegi tüütavalt.

Simferoopolis olev mälestustahvel E. Vildele

Ta suurim soov oli naasta Tartusse armsama juurde ja alustada romaani kirjutamist. Vilde reisikirja „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” ja tema mammutromaani „Prohvet Maltsvet” võib pidada hindamatuks ajalooliseks ja kultuurilooliseks pärandiks tänastele Krimmi eestlaste järeltulijatele ning Vildet ennast Krimmi eestlaste ajaloo suurimaks kroonikuks.

HUVITAV TEADA:

* 27. jaanuaril 1904 ründasid Jaapani torpeedopaadid Port Arturi sõjalaevu. Algas Vene-Jaapani sõda, kus võitles teiste seas ka ligi 10 000 eesti meest. Sõda halvas niigi katastroofi äärel oleva vene rahva elu, rängad lüüasaamised sõjas ja tohutud inimkaotused viisid rahva viimse piirini ning inimeste rahulolematus päädis 1905. aasta revolutsiooniga. Vene-Jaapani sõda lõppes 1905. aastal Portsmouthis sõlmitud rahulepinguga.

* Eduard Vilde romaan “Prohvet Maltsvet”(kirjutatud aastail 1905–1908) on lugu massilisest eestlaste väljarändest 1861. ja 1862. aastal. Sel ajal elas Järvamaal Juhan Leinberg (1812–1885), kes jutlustas eesti rahvale vabast maast Krimmis, kus ei ole rõhujaid ega orjust. Rahvas kutsus teda prohvetiks ja tekkis uus ususekt – maltsvetlased. Romaanis kujutas Vilde muu hulgas seda, kuidas maltsvetlased Lasnamäe külje alla laagri lõid ja nädalate kaupa valget laeva ootasid, mis neid soojale maale viiks. Sestpeale on „valge laeva” kujund saanud tähendusrikkaks sümboliks. Vilde kasutas romaanis palju ajaloolisi arhiividokumente ja mälestusi. Romaani kunstiline terviklikkus kannatas aga tõsiselt autori pagulusse siirdumise tõttu. Suurem osa romaanist valmis kokku neljas eri riigis ja kogu aeg kiirustades. Vilde on ise öelnud, et teos sai tema vaesuse ohvriks, sest see tuli kiirtööna valmis treida. Kokku kirjutas Vilde romaani kolm aastat.

* 1908. aastal, kui „Prohvet Maltsvet” esimest korda 740-leheküljelise tervikteosena ilmus, ületas see oma mahult kõik, mis seni eesti ilukirjanduses trükivalgust oli näinud.

 

LOE LISA KOGUMIKUST “TOSSUTÄKUGA EUROOPASSE”, GoGrupp 2013